Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu.

Kirjeldada sookure huiget inimesele, kes pole seda kunagi kuulnud, on sama võimatu nagu põhjala rahvaste püüd kirjeldada valge lume kümneid värvitoone ja tähendusi külalisele, kes pole kunagi varem lund näinud ega lumes elanud. Kirjeldada muidugi võib, iseasi kui palju paljad sõnad ilma vahetu kogemiseta kirjeldatu tõelist olemust edasi anda suudavad.

LOE EDASI

Artikkel ilmus ajakirja National Geographic 2019. aasta septembrinumbris.