Naine tegutseb juba kolm aastat ka ajakirja Tiiu köögitoimetajana ning on aastaid pidanud toidublogi. Jõgevamaa Koostöökotta ajendas teda kandideerima huvi kohaliku toidu vastu. “Olen ülikoolis ajalugu õppinud ning tegelen toidu ajalooga ja ajalooliste toitudega. Sellepärast on minu jaoks oluline kohaliku toidu teema. Tunnen ka üsna hästi Jõgevamaad,” lisas ta.

Spikker on tagataskus juba olemas

Ülle Jukk teadis, et Jõgevamaa Koostöökoda viis tänavu läbi kohaliku toidu uuringu. Mujal Leader-gruppides  pole seni lausa palgalist kohaliku toidu spetsialisti ametisse võetud, seepärast tundus kandideerimine sellele ametikohale talle huvitav. Et ta valituks osutus, tuli naisele üllatusena, sest konkurents oli suur. Jalgratast leiutama  polnud Üllel tarvis hakata. “Järgmise aasta tegevuste n-ö kondikava oli juba kindlaks määratud, nii et spikker on mul tagataskus,” rääkis ta.

Kõige keerulisem on tema hinnangul määratleda Jõgevamaa toitu. “Mina vaatan igal juhul Jõgeva- ja Tartumaad koos, mõlemad on põllumajanduslikud piirkonnad, kus väiketootmist väga palju ei ole. Tegutseb Põltsamaa Felix ja Painkülas Scanola Baltic, väiketegijaid napib. Tõsisemat koostööd tegeva võrgustiku loomine võib osutuda üsna keeruliseks. Kohalik toit on inimeste tervisele väga oluline, tervislik toitumine on viimasel ajal väga popiks muutunud, igasugust infot tuleb uksest ja aknast. Koostöökoda tahab jagada adekvaatset infot nii toodete kui ka selle kohta, kuidas neid kasutada. Me ei hakka toidunõustamist pakkuma, sellest on asi väga kaugel,” kinnitas Jukk.

Sepamäe talu astelpajukrõpsud üllatasid

Kevadel peetud Maamessil käis koostöökoja esindus Jõgevamaa toidu kottidega. “Kui Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuht Aive Tamm selle koti mulle messil pihku pistis ja ma kodus seda nagu väike laps säravate silmadega harutasin, olid mulle kõige suuremaks üllatuseks Sepamäe talu astelpajukrõpsud. Ma pistsin selle paki kohe pintslisse, need olid väga maitsvad,” tunnistas Ülle. Ta on ajakirjatööga seoses maakonnas pakutavaga kursis, kuid Sepamäe talu toodang oli ka tema jaoks ahhaa-efektiga.

Koostöökojas on juba varem mõlgutatud mõtteid kohaliku toidu letist maakonna kaubanduskeskustes ja suuremates kauplustes. “Jõgevamaa toidu lett võib tulla Põltsamaale Puhu-Ristis tegutsevasse kauplusse. Läbirääkimised igatahes käivad. Minu hinnangul võiks selline lett olla ka Jõgeva Majandusühistu suurtes poodides Jõgeval ja Mustvees. Hakkan nendega läbi rääkima,” lubas ta.

Jõgeva alevikus tegutseb Eesti Taimekasvatuse Instituut, kus tehakse väga tõsist ja vajalikku tööd kodumaiste taimesortide aretamisel. “Küsimus on, kuidas seda kõike tavatarbijatele mõistetavaks teha,” nentis Ülle

Taimekasvatusinstituudi toodang vajab tutvustamist

Ülle Jukil, kes lapsest saadik instituudi põldudel tööl on käinud, sest selles asutuses töötas tema ema, on sordiaretajate juures toimuv üldjoontes teada.

“Minu ema töötas kaera aretusrühmas, lapsena käisin suviti seal tööl, ka terve ülikooliaja ning isegi pärast ülikooli lõpetamist võtsin puhkuse nii, et saaksin kaera koristamise ajal appi minna. Olen seda tööd teinud 12 aastat,” rääkis naine. Tema sõnul teeb Eesti Taimekasvatuse Instituut väga vajalikku tööd ja sealt saab häid kodumaiseid sorte. Tuleb osata ainult küsida. Ka igal kartulisordil  on eri omadused ja tomatisordid on väga erinevad. Mõned tomatid  sobivad paremini võileiva peale lõikamiseks, teised muudeks toitudeks.

“Pean juba peaaegu kuus aastat toidublogi, olen sinna postitanud ülevaate Jõgeva sortidest. Mulle tuli väga palju tagasisidet, osa inimesi oli üllatunud, et meil Eestis on oma porgandisort olemas, sellest polnud paljud kuulnudki.”

Kogemused aitavad

Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuht Aive Tamm kohtus Üllega hansapäevadel Pihkvas 2012. aastal. “Olen sellest ajast alates jälginud tema toidublogi ja tegemisi Peipsimaa toidu arendamisel. Usun, et tema kogemused  toiduvaldkonnas aitavad edukalt käivitada ka Jõgevamaa toiduga seotud projekte ja ettevõtmisi.”