Uued sündmused

Sündmusi ei ole.

Jõgevamaa kohalik toit

Virtuaalse Seemnefestivali postitused

14. märts 2022 Kell 17:08

Virtuaalne Seemnefestival toimus 7.-13. märtsil 2022 Facebooki grupis Seemnefestival. Iga päev oli kavas teemakohane loeng, jagati müügiinfot, päeva teemaga sobivaid toiduretsepte, kohaliku toidu müügiinfot ning leidus ka ajaloonurk.

Festivalinädala olulisemad postitused:

Esmaspäev, 7. märts - pärandsortide päev:
#müügiinfo
Alustame seemnefestivali seemnemüügiga. Tänasest saab osta:
- kartuliseemet, sealhulgas on piiratud koguses saadaval 'Jõgeva kollane' ja Ando, väljastamine algab aprillis,
- tomatitaimi - taime hind on 1,5€, väljastamine toimub aprill/mai Jõgeva alevikus,
- köögiviljaseemneid,
- vahekultuure.
Tellimislehed leiad: https://etki.ee/tellimine/
Tomatitaimede müük kestab kuni märtsi lõpuni, seemnete puhul nende lõppemiseni.
Lisainfo: Merike Harjo (merike.harjo@etki.ee; +372 513 4723)
#loeng
Vanaema peenarde hästi hoitud aarded - Külli Annamaa. 
#retsept
Mis festival see ikka on, kui süüa ei saa. Kuna virtuaalsel festivalil on raske midagi maitsmiseks pakkuda, soovitame osalejatel hoopis kodune kokkamine ette võtta. Retseptid lähtuvad päeva teemast ja täna on selleks pärandsordid. Kes kell 13 ei jõudnud Külli Annamaa ettekannet kuulata, saab seda teha hiljem.
Esmaspäeva kangelased on niisiis sibul, aedhernes ja -uba ning põlduba. Kui teil kohalikke sorte täna käepärast pole, ei tasu veel heituda. Külvake kevadel oad-herned ja pange tippsibul maha ning proovige suvel uuesti! RETSEPTRETSEPTRETSEPTRETSEPT.
#ajalugu
Jõgeva sordiaretuse looja Mihkel Pill kirjutas 1921. aastal, et hernest kasvatatakse meil söögi jaoks võrdlemisi vähe, mistõttu on ka herne sortidega vähe tegemist olnud. Eristati väikest valget, väikest rohelist, suurt valget jne, aga nad olid enamasti segasordilised ja ilma kindla nimeta. Mujal aretatud sortidest soovitas ta toona kasvatada sinakasrohelise ja veidi laperguse teraga „Svalöfi Concordiat“ (Rootsi sort), suure kollakat värvi teraga „Victoriat“, kollakasrohekat „Kapitalhernes II“, kollakasroosat „Rudinskyt“ (Moskva sort) ja sinakasrohelise teraga Inglise hernest.
Lisaks märgib ta, et varasemad sordid olid veel Haake-Mahndorfi, Meyer-Friedrichswerthi ja Strube-Schlanstedti Victoria herned, hilisemad aga Lohmann-Weendel, von Modrow-Gwisdzynil ja teistel.
Georg Vanatalu seemnekaupluse 1928. aasta hinnakirja on aga lausa lust lugeda. Herned jaotusid: suhkruherned (näiteks sort „Vürst Bismarck“), üdiherned (näiteks „Ameerika ime“) ja poetisherned (näiteks „Maikuu“). Aedoad jagunesid: madalad oad (näiteks „Kollane printsess“, „Keiser Wilhelm“) ja kõrged oad („Võitluse mõõk“, „Suhkrumurd“, „Kuldkroon“).
Sibulaseemne osas pöörati kataloogis eraldi tähelepanu kollase vene sibula seemnele, mis tuli juunis külvata tihedalt peenrale, sügisel väikesed sibulad koristada ning järgmise aasta maikuus maha istutada. Müüdi ka selle tippsibulat. Oli veel saada „Zitau“ kollase ja punas sibula, suure tumepunase „Braunschweigi“, suure kollase „Madeira“ ja hõbevalge „Nocera“ seemet.
 
Teisipäev, 8. märts - tomatipäev:
#loeng
Eestis aretatud tomatisortide omadused ja nende eelised - Ingrid Bender.
#retsept
Kuna tänase päeva kangelane on tomat, siis toiduretsept tuleb ka mõistagi tomatist. Talvisel ajal sobib poes müüdavast importtomatist valmistada kuumutatud roogi, värske salat jäägu suvesse, mil saab kasvuhoonest tuua aromaatseid päikese käes valminud vilju. Sort pole siis nii oluline. Peaasi, et maitseb. RETSEPT.
#kohaliktoit
Marimarta OÜd tuntakse Jõgevamaal eelkõige kui maasikakasvatajat. Pereettevõttel on ka teine haru – tomatimahla tootmine. Ligi 10 aastat tagasi seadis rikkalik tomatisaak küsimuse, mida nendega ette võtta. Koostöös Polli Aiandusuuringute keskuse katseköögiga töötati välja tomatimahla retsept ning nii lähevadki igal suvel tomatikoormad Koimula külast Pollisse ja tulevad 0,75 l pudelites tagasi. Kasvatamiseks sobivat sorti valides jäi perenaine Janika Lindsalu Jõgeval aretatud „Malle“ juurde ja kiidab seda jätkuvalt.
Jõgeva inimesed saavad mahla osta otse tootjalt tellides (www.marimarta.ee, Marimarta OÜ). Kaugemal müüb mahla Taluturg Tartus, Pärnus, Tallinnas ja tasub vaadata suuremate Rimide "Talu toidab" osakonnast.
#ajalugu
Kodune tomatitaimede kasvatamine muutus populaarseks 1930. aastatel, nii et 1939. aasta põllumajandusloendusel kogutud andmed sisaldavad ka tomatikasvatust. Näiteks Jõgeva vallas olid tomatitaimed 328 ja Jõgeva linnas 2 talul (kokku loendati seal vastavalt 525 ja 3 talu). Samal ajal Põltsamaa linnas kasvasid tomatid 45 talus (kokku loendati seal 75 talu).
Selleks ajaks oli tomatisortide valik juba päris suur. 1938. aasta Eesti Seemnevilja Ühisuse tellimiskataloogis öeldi tomati kohta nii: „Tomatid on väga maitsvad söögiks ja tervisele kasulikud. Tomatid on eriliselt väga vitamiinirikkad ja seepärast tervise kosutajad. Nende kasvatamine on hõlbus ja kui seda toimetatakse õigesti, tasub end hästi ära nii aineliselt kui tervisliselt, mis [kõige] tähtsam.“
Valikus olid kaunite nimedega sordid nagu „Augusta“, „Alice Roosevelt“, „Best of All“, „Taani eksport“, „Kondine Red“, „Kuningas Humbert“, „Lukullus Treib“, „Prince of Wales“, „Ailsa Graig“, „Pilot“, „Tuckwood`s“, „Golden Queen“, „Stoffert`i parand. Immun.“ ja „Westlandia“. Nimekirjas olid suuremalt jaolt Inglise ja Hollandi sordid.
 
Kolmapäev, 9. märts - köögiviljapäev:
#loeng
Kodumaiste sortide seemnest kasvab maitsev porgand, kaalikas ja redis - Ingrid Bender.
#retsept
Täna on juurikate päev ehk fookuses porgand, kaalikas ja redis. Nii ka päevaretseptides. RETSEPTRETSEPTRETSEPT.
#kohalik toit
Kord kuus kolmapäeviti toimub Põltsamaa OTTi õhtumüük kell 17.00.
#ajalugu
1938. aasta Nurmsalu-Lauri & Ko seemnekaupluse ja aiandusäri kataloog oli rikkalik, sisaldades nii tarbeaeda kui iluaeda, samuti loomasööda jaoks sobivaid sorte. Esindatud olid veel viljapuud, sibullilled, toalilled ja ei puudunud isegi kookos-, datli-, sulg- jt palmide seemned. Viimaseid tuli küll ette tellida, kuna neid minevat Eestis vähe.
Porgandite kohta öeldi, et need on väga vitamiinirikkad ja sellepärast on soovitav neid rohkesti toorelt söögiks tarvitada. Sorte oli lühikestest viljadest pikkadeni, värvidest punased või tumepunased. Sortide nimed kõlasid aga kaunilt: „Pariisi turg“, „Hollandi varased“, „Querande“, „Erstling“, „Vertou“, „Berlicummi“, „Perfection“, loomulikult „Amsterdam“ ja „Nantese“ variandid. Siinkohal tasub heita pilk kataloogi tagakaanele, kus kujutati just erinevaid porgandeid.
Redis oli sel ajal kokaraamatutes küll esindatud, kuid tollaseid toidumälestusi lugedes tundub pigem, et teda kasvatati vähe. Sortide valik on see-eest esinduslik: „Titus Hermann“, võiredis „Hiigel“, „Non plus ultra“, „Esimene kõigist“, „Kopenhaageni turg“, „Würtzburgi hiigel“, „Saxa“ (käibel tänini), „Rubiin“, „Tulipall“, „Scarlet Globe“ ja „Jääpurik“ (ainus valget värvi redis).
Kaalikas jagunes toidu- ja söödaviljaks ning mõlemas kategoorias leidus paar sorti. Söödanaeri osas oli valik hoopis laiem. Söögikaalika seemne külvamisel juhatati, et 1 ha mahutab kuni 115 000 taime või kohalekülvamisel 4-6 kg seemet. Saada oli sorte „Krasnoje selo“ ja „Rootsi kollane“.
 
Neljapäev, 10. märts - kartulipäev:
#loeng
Kuidas rõõmu tunda kartuli kasvatamisest - Terje Tähtjärv. 
#retsept
Täna on kartulipäev. Kartulist saab valmistada väga erinevaid toite, isegi torti. Pealegi, kartul väärib enamat tähelepanu, vt näiteks seda artiklit https://omamaitse.delfi.ee/.../5-muuti-kartulist-kartul...
Kartulivorstid olid hiljutise ajani hästi hoitud vana Läänemaa toidupärandi saladus. Tänaseks on teadmine neist levinud üle Eesti. Kohe tuleb ära öelda, et iga kartulisort selleks toiduks ei sobi ja eelistada võiks A/B- või B-kasutustüübi sorte. Eesti omadest on sobilikuim "Tiina". RETSEPT.
#ajalugu
Kartuliga on nii, et ühe koha peal kasvab paremini üks, teise koha peal aga teine sort. Seda kinnitab ka Eesti Seemnevilja Ühisuse juubelikataloog 1929.
Kartulipeatüki pikas sissejuhatuses öeldi, et kui 1923. anti välja esimene kartulisortide nimekiri, oli sordiküsimuse selgitamine Jõgeva Sordikasvanduse poolt veel pooleli ning soovitavate sortide hulka sattusid ka vähemkõlbulikud sordid. Nimekiri sai pikk, ühtlasi lootes, et suurem sortiment võimaldab asjast huvitatutel ise katseid korraldada.
„Nüüd on Jõgeva Sordikasvanduse viimaste aastate katsed siin juba kaunis kindla ülevaate muretsenud, sellepärast on nimestikku üle võetud 2,5 korda vähem sorte, mis meil kõik praegusel ajal täiesti soovitavad on. /…/ Kahtlemata pakuks veel väiksem sortiment tellijaile teatud hõlbustusi, kuna ükski asjatundja ega teadusasutus ei suuda niisuguseid sorte täpselt iga majapidamise kasvutingimuste ja olude kohaselt kindlaks määrata; mis ühel hea, pole tihti naabril vastuvõetav,“ kirjutati edasi.
22 sorti jaotati viide kategooriasse: kõige varasemad („Jorgi [Yorki] hertsog“, „Viktor“, „Kuuenädaline“), varasevõitu söögikartulid („Kõigevarasem kollane“, „Express“, „Juuli“, „Odenvaldi sinine“), hilised söögi- ja ekspordikartulid („Pepo“, „Jõgeva Up do date“, „Majesteet“, „Impeeria“, „Citrus“, „Prinzess“, „Industrie“, „Punane täht“), hilised söögi- ja vabrikukartulid („Deodora“, „Juubel“, „Sileesia punaseõieline“ ning hilised vabriku- ja söödakartulid. Viimaste kohta öeldi, et neid ei saa enam headeks söögikartuliteks pidada, kuid kõlbavad loomasöödaks ja vabrikusse. Oli ju tärklistööstus tollal olulisel kohal. Kusjuures nn vabrikukartulite nimed olid kõige uhkemad: „Jõgeva Maercker“, „Jõgeva Reichskanzler“, „Parnassia“ ja „Hindenburg“.
Iga sordi puhul märgiti ära, millistele muldadele ta sobiks, kirjeldati mugula kuju, värvust ja maitset ning millisteks toitudeks passib.
 
Reede, 11. märts - kaunviljapäev:
#loeng
Uued ja unustatud kaunviljad meie aedades - Lea Narits. 
#retsept
Kaunviljadest rääkides oleme harjunud sellega, et meil kasvab hernes ja uba. Läätsed, mis vahepeal olid unustuses, on tagasi tulemas. Selline kolmik on kajastunud ka vanemates retseptides. Moodsam aeg on toonud kätte kikerherned, sojaoad jne. Rohelised sojaoad - edamame oad on muutunud pokede ehk salatikausside pea lahutamatuks komponendiks.
Üks on aga kindel, kaunviljad annavad meile vajalikke kiudaineid, nii et tarbigem rõõmuga. RETSEPTRETSEPTRETSEPT.
#ajalugu
20. sajandi I poole seemnekataloogidest pole mõtet kikerhernest ega sojauba otsida. Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse 1940. aasta kataloogis kohtab põllumajanduslike seemnete peatükis lisaks läätsele siiski sinist lupiini, mis pidavat sobima kohviubade asendajaks ja haljasväetiseks ning magusat lupiini, mis oma kõrgema valgusisalduse poolest sobivat söödaviljaks ja haljasväetiseks.
Sojaoast kui kasumlikust kultuurist hakati meil kirjutama 1920-ndatel. Seni oli soja Euroopas üsna vähe tuntud ja arvati, et see ei kõlba eurooplaste toidulauale. Sojajahu toiteväärtuse uurimine tõestas aga, et sojajahu on väärtuslikum kui sealiha, kuid turuhindade poolest viimasest 4-5 korda odavam. Sojajahu soovitati lisada leivale, et selle toiteväärtust, maitsvust ja isegi säilivust tõsta. Puhas sääst! Ennustati koguni, et sojaoad võivad kartuliga ühele pulgale tõusta. Seemneid peeti sobivaks inimtoiduks, õli kosmeetika-, konservi-, tekstiili-, margariini- ja šokolaaditööstusele, sojatangu ja pressimisjääke loomatoiduks, allesjäänud kraamist saanuks aga põllurammu. 1932. aastal öeldi, et sojauba on ideaalseim toiduaine, kuna toidab hästi, kuid kahjuks maitseb halvasti.
Torma hobisordiaretaja Emil Robert Jakobson (eestistatult Robert Torvestevere) sattus 1930. aastatel sojaoast vaimustusse, nähes selles tohutut potentsiaali Euroopa põllumajandusele, sh Eesti maareformiga loodud väiketaludele. Jakobson arvas, et kuna sojauba kasvab meie kliimas hästi, tuleks seda kohe kasvatama asuda, et naabritest ette jõuda. Esimese viie aasta jooksul tegeles ta 72 soja sordiga ja kohandas meie oludele seitse sorti. Tulevikusordiks pidas ta "Torma Nr 5", pruuniteralisest sordist "Torma kohv" pidi aga head kohvi saama (maitsevat nagu kakao).
Jõgeva sordiaretuses hakkas 1930. aastate II poolel sojaoaga tegelema Artur Miljan. Talle on omistatud järgmised sõnad: „Kui ma arendan õige sojaoa sordi, on minu elutöö tehtud. Ega see ei tähenda midagi, et praegu naerdakse. Eks naerdud ju siis ka, kui toodi meile esimesed' kartulid." Meie oma sordi väljaandmiseni jäi siis üle 70 aasta.
 
Laupäev, 12. märts - välismaalt seemnete ostmise päev:
# loeng
Seemnete impordinõuded - Ülle Metsmani.
# retsept
Kuna täna on välismaa seemnete päev, on ka retsept kaugemalt pärit. Brittide populaarne shepherd`s pie ehk karjusepirukas on tõeline mugavustoit. Oluline on valmistada tummine hautis, katta kartulipudruga ning küpsetada ahjus üle.
Miks mitte võtta kartulile seltsi ka pastinaaki. Vanemates kokaraamatutes kohtas pastinaagitoite küll, kuid 20. sajandi teisel poolel vajus ta unustusse. 21. sajandil on pastinaak siiski tagasi ja magusvürtsikas juurikas kogub jõudsalt poolehoidu. Kes pastinaaki ise kasvatab, teab, et seemnepoest tuleb otsida just välismaa seemneid. RETSEPT.
#kohalik toit
Tuletame meelde, et kohalikud OTTid on toredad kohad, kust leida head talukaupa ning suhelda otse müüjaga. Homme on Kääpa OTTi päev ehk lõunamüük algab kell 11.00.
#ajalugu
Ajaleht Postimees manitses 1904. aastal, et igaüks pidagu meeles, et seemneid niisugustest kohtadest tellib, mis kliima, maa ja muude kasvutingimuste poolest kõige rohkem sarnased on. “Kaugelt lõunamaalt, soojast kliimast ja rammusalt mustamullamaalt tulevad seemnete sordid näituseks ei kõlba sugugi meie maale. Iga viljasort on osalt kasvataja hoole ja vaeva, osalt kohalise maapinna ja ilma läbi sündinud saadus. Seemet tellitagu võimalikult ikka selle käest, kes teda ise on kasvatanud. Kaupmeeste ehk teise, kolmanda käe läbi tellimine on kahtlane, sest ei või teada, kui suure hoolega need seemne on puhta hoidnud,” selgitati artiklis.
I maailmasõja ajal polnud sanktsioonid samuti tundmatud. 1915. aasta kevadel kirjutati murelikult ajalehes Tallinna Uudised, kuidas Rootsi on keelanud saata Venemaale aedvilja- ja loomatoidujuurikate seemet. Kuna meile tuli sealt üsna palju seemneid, siis tekkis juba teatud liikide puudujääk, lisaks tõusis seemnete hind 20-30%. Loodeti abi Taanilt, kes olla lubanud Venemaale seemneid müüa. Lisaks oldi skeptilised tuleviku suhtes, et kas sõda järgmiseks kevadeks läbi saab. Teame ju, et ei saanud. Ühtlasi kutsuti üles Eestis ise seemnekasvatust arendama, et tekkinud olukorda edaspidi vältida. “Meil on rohkesti põllumehi, kes endale kapsa-, kaalika-, porgandi- ja naeriseemet kasvatavad. Tagajärjed on enamatel juhtumitel head olnud ja võib ütelda, et oma kasvatatud seeme, kui aga kasvataja õigest seisukohast välja on läinud, mitmel tükil parem on kui väljamaa seeme. Siin kasvanud seeme on meie maapinnale ja kliimale kohasem ja annab paremat saaki,” öeldi kokkuvõtteks.
Edaspidi käis talunikel seemnete tellimine läbi kohalike põllumeeste seltside. Osa vajaminevast kasvatati küll siin, kuid arvestatav osa õnnestus tellida siiski Taanist läbi Venemaa Põllutööministeeriumi põllutöö departemangu ja Moskva rahvapanga. 1917. aasta sügisel kirjutati Tallinna Teatajas, et veoolude korratuse pärast ei saadud kõiki sorte õigeks ajaks kätte, nii et mõned jõudsid alles jaanipäevaks kohale.
1920. aastal oli olukord juba vastupidine. Nõukogude Venemaa kaubandusesindajad Tallinnas ostsid välismaalt seemneid ja saatsid Venemaale, et sealset kriisi kõrvaldada.
Iseseisvas Eestis avati aga rohkelt erinevaid seemnepoode. 1920-30. aastatel tegutses Tartus, Tallinnas ja Kuressaares (pluss edasimüüjad mujal) Hollandi seemnekauplus, mis pakkus eeskujulikku valikut Hollandi, Taani ja Venemaa köögi- ja põlluviljade, heintaimede ning lillede seemneid. Tallinna poes oli ka universaalse valikuga majatarvete osakond, mis pakkus kõike salatikaussidest hiirelõksudeni. Seemneid sai kataloogist tellida ka postipakiga nagu paljud teisedki poed seda pakkusid ning kataloogi motoks oli "Palume see hinnakiri edasi anda, kui teie ise seda ei vaja, sest teie naaber saab kindlasti selle vastu huvi tundma."
 
Pühapäev, 13. märts - vahekultuuride päev:
#loeng
Vahekultuurid koduaias - Ülle Tamm, Merili Toom. 
#retsept
Virtuaalse festivali viimast päeva tuleb tähistada otse loomulikult tordiga. Kuna kaer kuulub ka vahekultuuride hulka, on see kaerahelbetort. Magus besee, hapukas astelpaju, krõbedad kaerahelbed - mida veel soovida. RETSEPT.
#kohaliktoit
Eestis on väga palju toredaid väiketootjaid, kes pakuvad oma tooteid otse kodust, laatadel, OTTidel, veebi- ja talupoodides jne. Need on inimesed, kellele läheb korda kvaliteetne oma toit ja teevad seda armastusega, lisaks on paljudes toodetes ka mõni uuendus või eksperiment. Partiid on küll väikesed ja käsitööd märksa enam kui suurtes tööstustes, kuid seda enam on sellisel kaubal isikupära.
Kõige ülevaatlikum Eesti väiketootjate kaart ja kataloog asub siin: https://kohaliktoit.maaturism.ee/et. Loomulikult on neid kõvasti rohkem.
#ajalugu
Festivalinädala lõpetuseks mõned praktilised soovitused 1911. aasta Aiatöölehe aprillinumbrist, mis pole teps mitte iganenud:
1.Seemet tuleb aegsasti enne külviaega osta ehk tellida. Jäetakse seemne nõutamine hiljaks, siis võib ka külv hiljaks jääda, sest võib ka juhtuda, et seeme seemnekauplustest otsa lõpeb, ehk et saadetis teel viibib jne.
2. On ustav seemnekauplus ehk müügikoht lähedal, siis on kõige mõistlikum sealt seemet osta. Seemne tellimine tuleb juba veebruaris, kõige hiljem märtsis ära saata.
3. Tellimiskiri olgu lühidalt ja selgesti kirjutatud. Pikki seletusi ja küsimusi ei sünni seemnetellimisele juurde lisada, sest et seemnekaupmehel neid aega lugeda ei ole ja veel vähem võib loota, et ta neile vastama hakkab. Pealegi teavad seemnekaupluse töötajad, kes enamasti noored inimesed on ja sagedasti aiateadust sugugi õppinud ei ole, veel palju vähem taimede kasvatamisest ja nende sortidest, kui küsija ise.
4. Kui palju seemet pean ma tellima, küsitakse sagedasti tellimiskirja kokkupaneku juures. Iseäranis teevad eksisamme selle juures noored aiasõbrad, kes ilusa piltidega ilustatud kataloogi järele oma seemnetellimuse kokku seavad. Enamasti ehmatavad nad arve koostamise järel suure raha summa üle. Muu seas on ta ühe loodi [= ca 13 g] selleri seemet tellinud, mille sees umbes 35 000 terakest on, millest umbes 30 000 taime võib saada ja millega siis üks Riia vakamaa [= ca 0,37 ha] võiks täis istutatud saada, kui sellerit niipalju tarvis läheks.
5. Seemnekataloogis leidub palju soovitamisväärilist ja huvitavat, aga algaja peab kõigi nende ostmise juures tagasihoidlik olema. Algaja nõudku ainult sorte, mis kõige rohkem järeleproovitud ja mis kõige rohkem soovitatud on.
6.Tellijal peab kõige enne teada olema, kui palju ruumi ja nimelt kui palju tublisti väetatud ja hästi haritud maad tal aias on ja missugustele taimedele tema maa kohane on. Sellepeale tuleb välja arvestada, kui palju maad tuleb iga taimeliigi alla. Siis arvestatakse välja, kui palju seemet igast liigist tarvis läheb.
7. Uudistest võib katsetamise tarvis paar kõige sündsamat tellida. Katsete tegemine uudistega äratab huvi aiapidamise vastu. Seevastu võib aga paljude uudissortidega jändamine lugupidamise aiatöö vastu üsna ära kaotada.
8. Kui eelmisest aastast on seemet alles jäänud, on soovitav ja väga tarvilik iga kord enne külvamist seemnete idanemist proovida. Üle jäänud seemet hoitakse spetsiaalses, selle jaoks valmistatud kastis, kuivas ruumis.
9. ,,Oma tarvis" väikeses mõõdus seemnekasvatus ei ole mitte soovitav, sest ise kasvatades lähevad seemned palju kallimaks kui ostes ja pealegi on ostetud seeme ikka parem. Suurel viisil seemne kasvatamine on iseasi, mis on tulutoov aiandusharu ja ühte liiki või sorti seemet kasvatatakse tervete suurte väljade kaupa.

Ilusat kevadet!

Seemnefestivali korraldasid Eesti Taimekasvatuse Instituut ja Jõgevamaa Koostöökoda.