Uued sündmused

Sündmusi ei ole.

Jõgevamaa kohalik toit

Kaubandusturg vajabki raputust

25. aprill 2022 Kell 13:42
Autor: Ülle Jukk

Kohaliku toidu mõiste all mõeldakse tavaliselt esmajoones väikeettevõtete toodangut. Üldisemas plaanis kuuluvad siia ka suuremad ettevõtted, kes kasutavad Eesti toorainet. See on osa (toidu)julgeolekust, et kindlustada riigi varustuskindlus ning hakkamasaamine ka ettenägematutes olukordades. 

Arvamusartikkel ilmus 19. aprilli Vooremaas. 

Vambola Paavo kirjutas 14. aprilli Vooremaas Eesti Toiduliidu juhi Sirje Potisepa kurvastuse peale, kui too ei leidnud Lidlis müügil eestimast, et “miks peaks, kui meie toodang on kallis ja tugevasti ülehinnatud”. Autor võrdles meile hiljuti jõudnud Lidli kauplusteketi Poola toodete hindu siin toodetutega ning leidis, kuidas mitmekordne vahe näitab, et meil “on midagi ääretult nihkes”.

Eestis ongi midagi ääretult nihkes ja see “midagi” on Eesti väiksus. Selleks pole tarvis olla isegi majandusinimene, saamaks aru, et mida väiksem on toodangu maht, seda kõrgem tuleb selle omahind. Seega tuleb hakata lõpphinna nimel laveerima, kust ja kuidas tuleb tooraine, kes valmistab, kas mingiks ahela protsessiks on võimalik kusagil toetust saada ning mis hinnaga kaupmees selle lõpuks ostjale maha müüb.

Mul ei ole midagi Lidli kaupluste vastu, olen Tartu poes mitu korda käinud, kogu tootevaliku professionaalsest kretinismist läbi uurinud, jälginud kaupade hindu ning leidnud, et muidugi on aeg-ajalt huvitav seal käia ja Poola krakovi-laadset vorsti osta. Kas ma olen selle üle õnnelikum, et maksan täna 8,71 eurot sealihavorsti kilo eest, kui Krakowi turul viis aastat tagasi maksis see päris-päris õige Wędlini tehase Krakowska 20 eurot kilo (täna ilmselt rohkem)? Vaevalt. Lihtsalt kui Krakowisse ei saa, siis Lidli Poola keskosast pärit vorst ehk natuke kompenseerib.

Aga kui näiteks Poolas valmistatud vanillijogurti koostisainete loetelu, milles enamus on abi- ja lisaained, võtab silme eest kirjuks, samal ajal rootslaste Arla vanillijogurtis on ainsad “kurja juured” suhkur ning naturaalne lõhnaaine, vajuvad käed rüppe. Äkki tehakse Poolas ka samasugust vanillijogurtit nagu see Arla oma, aga seda lihtsalt ei tooda meile. Kallis? Muide, minu teada Arlat ka ei tooda.

Ehk et tänasel päeval, mil ühest küljest on hinnatundlikkus hüppeliselt kasvanud ning peabki vaatama, millises poes miski kui palju maksab ning kalkuleerima oma toidukorvi, ei tohiks pimesi lihtsalt odavate hindade lõksu langeda. Odav ja hea ei käi paraku iga kord kokku. Pigem peaks mõtlema, kui palju ma toote hinna eest ehtsat toorainet saan ja kui palju on seal n-ö täiteaineid, mis aitavad hinda optimeerida, kuid meie tervist paraku mitte.

Kui muidu ei saa, tuleb luup poodi kaasa võtta või vähemalt lihakraam oma kassi peal ära testida. Küllap jõuab mitmel pool Euroopas kasutusel olev Nutri-Score märgisüsteem mingil hetkel ka meie toodetele, et oleks poes lihtsam terviseteadlikku otsust langetada. Üks mu sõber arvas, et tavakliendi jaoks piisaks iga pakendi esiküljel kahest valgusfoori moodi märgist: üks näitaks toiteväärtust ja teine lisaainete osakaalu. Eraalgatus Foodishi näol juba teeb seda rahvavalgustuslikku tööd. 

Eesti oma toit on meie julgeoleku oluline garantii. Kui pole süüa, pole ka midagi muud. Lisaks kohaliku kultuuri ja identiteedi, liigilise mitmekesisuse, tööhõive ning tarbijateadlikkuse toetamisele panustab kohalik toit just nimelt meie toidujulgeolekusse. Ta hoiab põllumajanduse järjepidevust ning on seega investeering tulevikku.

Meie suured ja väikesed tootjad on tegelikult päris heas tasakaalus, võimaldades ostja jaoks valikut. Eesti kanaliha on paljude Euroopa riikide kanalihadest puhtam (jaa, ka minu kass hindab seda), teravilja- ja piimatootmine katab täielikult oma vajadused. Muidugi on tootmisvaldkondi, kus osa toorainest tuleb sisse tuua. Eesti pole ka enam kartulivabariik, kuna nõudlus kohaliku kartuli järgi on aasta-aastalt kahanenud.

Väiketootjate lühike tarneahel on siinkohal toiduteadlike ostjate jaoks uus normaalsus. Pealtnäha uus on ammu unustatud vana ehk osta otse müüjalt ja müü otse ostjale. See on usalduse sild tootja ning tarbija vahel, see on võimalus väikeettevõtluse edendamiseks, see on inimese reaalsustaju lakmuspaber. Suurtele poekettidele on niisugused „toidupartisanid“ kohati tülikad, sest nende tarnekindlus pole kunagi võrreldav hiidudega, mängu tuleb kauba hooajalisus ja ka hind.

Aga ühel päeval ei pruugi miski enam kindel olla. Esimene koroonakevad näitas, kuidas muidu nii harjumuspärane rahvusvaheline transport takerdus ning tekkisid lüngad. Heakene küll, transport võib ju ajutisest probleemist taastuda, kuid nagu tänane olukord Ukrainas osundab, sõjas rahuaja reeglid ei kehti ning mingi kaubaahel võib lakata teadmata ajaks töötamast.

Meie puhul, kui Suwałki koridorist ikka läbi ei saa, kaob lettidelt ka Lidli kaup. Pealegi, mida lühem on toidu teekond tarbijani, seda värskemalt ja keskkonda säästvamalt ta kohale jõuab. Ja kui hästi läheb, võib tootjaga isegi näost näkku juttu ajada või talle koguni külla minna. Mõistagi ei saa suurtootjaid kõrvale jätta, kes täna teevad väga palju tööd lisaainetest puhtama ja seega toiteväärtuslikuma toidu nimel, et konkurentsis püsida. Kaubandusturgu ei raputa enam hinna ja koguse suhe, vaid hinna ja tervislikkuse oma.