24.-25. jaanuaril kohtusid Skangali mõisas Lätis Läti, Eesti ja Soome kartuliaretajad, -kasvatajad, kartulipärandi entusiastid ning muud kartulihuvilised, et arutada kartuli kui meie teise leiva rollist täna. 

Jõgevamaa Koostöökoda osaleb assotsieerunud partnerina Interregi projektis "Maintenance and scaling up potato growing and consumption heritage in the Northern Baltic region to build up resilient communities" (MainPotRe), mis on mõeldud kartulikasvatuse ja tarbimise populariseerimiseks. Projekt kestab augustist 2023 kuni juulini 2025. Eestist on projekti partnerid Maaelu Teadmuskeskus ja Eesti Permakultuuriühing. 

24.-25.01.2024 toimus Lätis Skangalis MainPotRe projekti partnerite ja assotsieerunud partnerite töökohtumine ning avalik seminar. Töökohtumisel tehti vahekokkuvõtteid projekti tegevustest esimese projektiperioodi jooksul. Oluline on välja tuua, et kaardistati kolme riigi geneetiliste ressursside hetkeseis, millised on võimalused pakkuda hobikasvatajatele pärand- ja kohalike sortide seemnekartulit.

Teisel päeval toimunud seminar käsitles kartulikasvatust riikliku toidujulgeoleku ja rahvusliku uhkuse osana, sertifitseeritud seemnekartuli kättesaadavust ja teadlikkust seda küsida, geenipankade rolli kartulipärandi säilitamisel, kartulikasvatuse võimalusi permakultuuri põhimõtteid järgides ja suhtumist kartulisse kui toidupärandisse. Viimana hõlmas nii Euroopa kvaliteeditähiste võimalusi koos Lapin Puikula näitega Soomest, vanade kartulisortide väärtustamist Soomes, ülevaadet kartuli rollist Eesti toidupärandis kui tutvusttust, kuidas maitsevad Läti kartulisordid. Arutleti ka selle üle, kas Priekuli ja Jõgeva kartulil oleks jumet taotleda Euroopa kvaliteeditähist. Lõuna ajal sai maitsta tosinat Läti kartulisorti. Päeva lõpetas diskussioon, kas ja kuidas rakendada meie teist leiba turismisektoris.

Üheskoos tõdeti, et kartulikasvatus on vimastel aastatel kõigis riikides drastiliselt kahanenud. Eestis oli see tänavu 3 375 hektarit. Hiljuti Sordis kartulipäeval tõi üks esineja välja, et see on väiksem kui Tartu linna pindala. Kusjuures Eesti kartuliga isevarustatuse tase on suurusjärgus pool vajadusest, tegelikult isegi vähem. Ja nii kaobki tarbija mälust, et kauni nimega sakslannade “Birgiti”, Laura”, “Lea” ja “Merle” kõrval on meie omad “Maret”, “Piret”, “Teele” ja “Tiina”, vanematest sortidest rääkimata. Tavalises toidupoes neid naljalt ei näe, turgudelt võib veel leida, kuid tänapäeval, mil linnaäärte arendustes ei leidu enam keldreidki, ostetakse üksnes mõne korra ports. Õnneks on alles veel üksjagu maainimesi ja kasvav hulk uuema aja aiasõpru, kellel meie praegused või pärandsordid maas. Uus aeg vajab ka uut lähenemist kartulikasvatusele ning selle kasutamisele kulinaarias.

25.01 seminari kava