Festival tõi Jõgeva aleviku rohkem kui tuhat rohenäppu, kelle hunnikute kaupa kokku ostetud seemnepakid leiavad peagi tee peenardesse. Rutem kaovad kõhtu aga head Jõgevamaa maitsed, sest piirkonna toidutootjate letid olid päeva lõpus sama tühjad nagu "Jõgeva kollase" kast kell 10.05.

Jõgevamaa Koostöökoja ja Maaelu Teadmuskeskuse koostöös sündinud hobiaednike pidu sai alguse ideest tutvustada laiemalt Eestis aretatud kartuli- ja köögiviljasorte. Meil on siin ju varsti 104. sünnipäeva tähistav Eesti sordiaretuse süda. Kuna tühi kott ei seisa püsti, löövad kaasa ka piirkonna toidutootjad ja toidupakkujad.

Päeva algus näitas, et defitsiidiaeg on tagasi, sest esimesed huvilised saabusid müüjatega samal ajal. “Tulime teadlikult enne algust kohale, et “Jõgeva kollasest” mitte ilma jääda," põhjendas vanem paar oma varast kohalesõitu. Selgus, et nemad polnud ainsad. Pool 10 käis juba usin kauplemine, “Jõgeva kollase” ja “Väikese vereva” kotivirn kahanes kohutava kiirusega ning kell 10.05 tuli tõdeda, et mõlemad sordid on otsas. Tundub, et legend müüb endise hooga, kuigi pakutavaid sorte oli mullusest enam. Ka “Maret” ja “Ando” said üsna kiiresti otsa, samas “Reeta”, “Endlat”, “Tiinat”, “Piretit” ja “Teelet” jagus päeva lõpuni. “Jõgeva kollast” oli 400 kilo, kuid kõiki sorte kokku kindlasti üle kolme tonni," täpsustas Seemnekeskuse agronoom Katrin Kalm. Seemnefestivali jaoks olid mugulad pakitud küll viiekilostesse võrkudesse, kuid paar tundi hiljem otsis nii mõnigi kohta, kust saaks viis või kasvõi kolm “Jõgeva kollase” kartulit. Võib-olla tulebki edaspidi haruldasemate sortide pakendid tunduvalt väiksemaks teha.

Pikk järjekord lookles ka köögiviljaseemnete lettidei ees. Enim osteti siinseid tomatisorte, aedhernest ja -uba. Suurem osa ostjaid tuli kindla sooviga, aga küllalt oli neidki, kes järjekorras seismise ajal seemnekatalooge lehitses või müüjatelt lähemalt uuris. Tänavu oli pakkuda ka “Jõgeva 3” tippsibulat, mis tähendas, et hoolikalt pakitud ligi 100-kilone laar sai poole päeva ajal otsa ning abilistel tuli mitu korda lisa tuua.

Samasugust elevust tekitasid ka külvi- ja kasvumullad. Kaisa Ruumet Pärnumaalt Matogard OÜst rõõmustas, et festival pakkus head võimalust  klientidega suhelda ja tooteid tutvustada. Jaak Tõks Jõgeva külje alt Ussimo OÜst oli aga täiesti pahviks löödud inimeste huvist biohuumuse toodete vastu. “See on täpselt õige koht, kus oma tooteid näidata," lisas ta.

Defitsiidi tekitamisele aitasid kaasa ka  piirkonna toidutootjad. Esmakordselt osalenud Rosiine leibade letilt vaatasid päeva lõpuks vastu vaid tühjad korvid. Eelmiselgi aastal osalenud Avikala ja Sepamäe talu mehed tõdesid, et võtsid rohkem kaupa kaasa kui mullu, aga ikka jäi väheks. Ka Kohvik Ateljee värsked pirukad kadusid kiiresti nagu ka Teearu talu haugikotletid.

Päeva jooksul toimus viis aianduse ja kaks toiduvalmistamise õpituba. Aedherneste, vahekultuuride, mulla ja kartulikasvatuse õpitubadesse sai registreerida kohapeal, kuid Epp Säga juhendatud väiksemasse õunapuude lõikamise gruppi eelnevalt. Kõik teemad pakkusid suurt huvi, kuulajaid oli igas grupis rohkem kui 30 ja märkmeid tehti hoolega. Seevastu  Maitseelamuse Koja kohaäkise, lutsumaksa suupistete ning haugimarja soolamise töötoad nõudsid vaid juurdeastumist, soovi korral kaasalöömist ning pärast mekkimist. Toredat täiendust pakkus Eeriksaare teetalu seemnete äraarvamismäng. Selgus, et tee- ja niidutaimi ära mõistatada pole sugugi nii lihtne. Oma koht oli ka temaatilisel nõuandenurgal, kus aiapidajad said küsida nõu Jõgeva teaduritelt.

Tänavu pöörati festivalil suuremat tähelepanu kartulile. Kartuliaretaja, teadur Terje Tähtjärv tutvustas päeval põnevat kartulinäitust, kus leidus 20 sordi seas selliseidki ajaloolisi haruldusi nagu “Kalev” ja “Jõgeva suvik”, tuttavatest nimedest rääkimata. Lisaks näitusele küttis kirgi  keedetud kartulite degusteerimine. Laua ümber vaieldi maitse üle päris tuliselt, sest sordisilte - “Jõgeva kollane”, “Teele”, “Tiina” ja “Piret” - kausside juures ju polnud. Üks maitsja nõudis küll, et milline neist on “Laura”, aga pidi pettuma, sest see pole ju Eesti sort.

III Seemnefestival näitas, et meil on palju teha, et siinsele mullale ja siinsetele sööjatele loodud Eestis sordid kättesaadavamaks muuta. Kui tekib huvi, siis tekib ka nõudlust, sest teadust ja teadmust Jõgeval ju jagub. Kaks Tallinna rongile kiirustavat prouat hõikasid aga hüvastijätuks, et tulevad järgmisel aastal taas ja nemad pole kindlasti ainsad.

FESTIVALI programm