Päevakorralised

Päevakorralised

Jõgevamaa toidupärandis on kindel koht suppidel, pirukatel ja munavõil

13. jaanuar 2021 Kell 14:55
Autor: Ülle Jukk

Toidupärand on väga isiklik, kandes edasi enda kogemusi ja maitseid. Tihtipeale peetakse “õigeks” toiduks seda, mida ollakse harjunud sööma oma eluajal. Sellegipoolest annab välja tuua erisusi, mis iseloomustab mistahes ajaloolis-geograafilist piirkonda. Jõgevamaa puhul on see parajalt kirju pusle, kuna maakond on pandud kokku ajaloolise Tartumaa- ja Viljandimaa osadest. 

Tänase Jõgevamaa tausta ja siinse pärandi iseloomu määravad (ajalises järjestuses): suur hulk väikeseid muinasmaakondi, kihelkondlik jaotus, kuulumine Liivimaale vastu selle piiri (piir pärast Liivi sõda kuni 1917), erinevad keelemurded ja nende piirid.

Maakond on tänaste piirideni jõudnud alates 1949. aastast toimunud jagamiste kaudu. Tinglikult moodustavad Jõgevamaa ajaloolised Põhja-Tartumaa ning Kirde-Viljandimaa. Seetõttu puudub alal ka ühine kultuurilis-ajalooline taust. Kuna ajaloouurimises on määrav pikka aega kestnud ühtse kultuuriruumi osa erinevate nähtuste väljakujunemisel, on ka käesoleva töö raames lähtutud vanema toidutraditsiooni kirjeldamisel kihelkondlikust printsiibist. 20. sajandi II poole ja 21. sajandi kihistustes väheneb järjest piirkondlik eristumine tänu inimeste suuremale liikumisele, kommunikatsioonile ning toidu globaliseerumisele. Samas, oma meenutustes ja perekondliku kogemuse jagamisel, on identiteedi määratlemine oluline ning pöördutakse tagasi juurte juurde. Seetõttu on toidupärand vastuoluline, kuna ühest küljest kaitseme vanaemade aegseid toite ja toidutraditsioone, samas kui tihti me neid toite enam ise teeme.

Nn Jõgevamaa ala toiduteljest rääkides võib öelda, et nagu üldiselt ka mujal, paranes oluliselt talurahva eluolu ja sealhulgas ka toitumine talude päriseksostmise järel. Õigemini oli see alanud juba 19. sajandi keskpaiku, mil hakkab aganaleiva söömine järjest kaduma. Tegemist on kõige märgilisema muudatusega toitumises, mis toimub tänu kartulikasvatuse laienemisele ning võimalusele rohkem loomi kasvatada. See on tingitud ka suurest muutusest toiduvalmistamisel, sest majadele hakatakse korstnaid ehitama ning kööki ilmuvad pliidid. Söögisedel jääb küll veel üsna ühekülgseks, oma osa etendavad ka 1860. aastate II poole ikaldusaastad.

Ärkamisaja tuules kogub hoogsalt jõudu toiduvalmistamisõpetuste jagamine, edasi esimeste talurahvale mõeldud retseptiraamatute koostamine ning keedukursuste korraldamine. Viimased koguvad eriti hoogu alates 20. sajandi teisest kümnendist, mil jõuab mitmekesisem toitumine juba n-ö linnast maale. Siiski võib selle vilju näha 1930. aastate teisel poolel, mil osatakse keeduoskust juba hinnata ning kasutatakse suuremate perekondlike sündmuste söögilaua korraldamiseks väljaõppinud toiduvalmistajaid. Igapäevane toidulaud jääb hoolimata paranenud majanduslikest võimalustest ning kättesaadavatest kokaraamatutest ja ajakirjade köögirubriikidest siiski lihtsaks ning paremat, ühtlasi ka moodsamat toitu,  pakutakse pühapäeval, pidupäeval või külaliste tulles.

Kui noppida vanemast toidupärandist midagi erilist ja siinsele piirkonnale iseloomulikku, siis kuulub sinna suur valik erinevaid suppe, millest võib välja tuua kartulisupi käkkide või klimpidega, väikesed odrakaraskid, väga palju erinevate täidistega pirukaid ja kindlasti nn keedetud munavõi. Meil on ikooniline “Jõgeva Kollane”, ülimagus “Jõgeva Nantes” ja aromaatne “Jõgeva 3”, hoiame “Sangaste” rukist ning tulevik on rüpsi päralt.

Tänapäeva toidust on erilisust märksa keerulisem välja noppida, kuna ajaline perspektiiv ja võimalused on teised. Siiski võib öelda, et piirkonnas on väga palju mesinikke, kes toodavad kvaliteetset mett. Siin hinnatakse jätkuvalt puhast, kuid hästi valmistatud toitu, mille olulisimaks osaks on kvaliteetne ning võimalusel isekasvatatud tooraine.

Vaimne kultuuripärand põhineb kogemuse ja teadmise jätkumisel. Kunagi harjumuspärasest toidust kipub saama pärimustoit kui mitte pärandtoit, mille valmistamist tuleb taas õppida. Kas see on Eesti toidu uus tulemine? Kas me saame tõmmata piiri „õige” ja „vale” toidu vahele? Võib öelda, et tänapäevast postmodernset tarbimisühiskonda iseloomustab nostalgia asjade ajaloolise päritolu järele ja autentsuse ihalus, sealhulgas toidupärandist inspiratsiooni saamine tänapäevaste toitude ja toidutoodete valmistamiseks. Selle juures on oluline tunda ajaloolist vundamenti, millele ehitada uus kihistus ning lasta meie eripäral võimaluseks muutuda, mida kasutada näiteks toiduturismi maastikul.

*          *          *

Kreemjas munavõi

2 toorest muna kloppida korralikult lahti, 1 dl 35%list vahukoort kuumutada keemiseni. Vispeldada koor ja munad segi ning kuumutada ettevaatlikult pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Tükki ei tohi minna! Seejärel vispeldada tükikaupa juurde 100 g võid. Maitsestada soolaga ja võib lisada ka hakitud maitserohelist vm meelepäraseid lisandeid.

Loe Jõgevamaa toidupärandi ülevaadet SIIT.

Lisalugu üldistustest ja detailidest.

Ülevaade Marta Põld-Riivese tegevusest kodumajanduse edendajana.

Ülevaade Linda Petti tegevusest.


Jõgevamaa Koostöökoda