Jõgevamaa Koostöökoda korraldas 24.-25. märtsil tegevuspiirkonna eakate eestvedajatele õppereisi Soome, tutvumaks sealse seeniortöö võimalustega.

Reisiseltskonna moodustasid 20 Jõgevamaa erinevate eakate kogukondade ja ühenduste esindajat. Soome poolt võtsid meid vastu Siiri Jaakson ja Anne-ly Palosaari Kultuurinen Moninaisuus-Muistikeskus ry-st, kes aitasid kokku panna tiheda kahepäevase programmi.

Esimeseks külastuskohaks oli eakate hooldekodu Mainiokoti Hermanni. Tegemist on kinnise hooldekoduga, milles pakutakse iseseisvat ühiskodus elamise võimalust, kuid kuhu igaüks tänavalt sisse astuda ei saa. Igale elanikule on privaatne tuba. Töötaja Jevgenia andis ülevaate teenustest, mida eakad saavad enne hooldekodusse elama asumist ja hooldekodus viibimise ajal: intensiivravi, ajutegevuse, mälu ja vaimse tervise hindamine, tervisekaart, raviplaan jne. Kõikidest igapäevategevustest on võimalik osa võtta, kui eakas soovib ja on võimeline. Hoone on sisustatud elanike vanust ja liikumisvajadusi arvesse võttes. Kasutada saab jõusaali ja sauna. Iganädalases tegevuskavas on nii võimlemine, muusika, mälutreeningud kui bingo. Lähedased saavad eakaid igal ajal külastada, lahtiolekuaegasid ei ole. Hooldekodu elanikule jääb sissetulekust kätte väiksem summa - umbes 200 eurot, ülejäänuga kaetakse hooldekodus elamise kulud. Hooldekodus on abi saadaval 24/7, 31 töötajaga asutuses on 1,6 hooldajat elaniku kohta.

Siskot ja Simot ry võtsid meid vastu Mainiokoti Hermannis. Siskot ja Simot on mittetulundusühing, mis korraldab vabatahtlike ja eakate vahelisi kohtumisi pop-up stiilis ehk hoolimise kohtumisi üle Soome. Korraldatud kohtumispäevadele võib tulla iga soovija ja veeta eakaga aega. Hooldekodudes toimuvate kohtumiste eesmärk on rõõmustada eakaid ning toetada laste ja noorte kasvu vastutustundlikeks kodanikeks. Ühingu visioon on, et Soome on heaolu eest vastutust võttev riik. Ühingu eesmärgid on vähendada eakate üksildust, lisada sotsiaalset heaolu, ühendada kogukonda. Lisaks tehakse eakatele igasuguseid üllatusi alates kookide küpsetamisest kuni kaartide saatmiseni.

Kolmandana võõrustas meie gruppi Pääkaupunkisetun omaishoitajat ry  esindaja Tuulikki Hakala. Pääkaupunkiseudun omaishoitajat ry toetab omastehooldajaid nõuannetega, grupitegevustega, koolitustega ja sündmuste abil. Ühingu sihtrühmaks on kõik, kes oma pereliiget, sugulast või tuttavat hooldavad.

Õhtusöögi järel andsid Siiri ja Anne-ly  Kultuurinen Moninaisuus-Muistikeskus ry-st ülevaate „Jututtaja“ tegevusmudelist ning Soome sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist.

Riistavuoren palvelukeskus on päevakeskus, avatud tasuta kohtumiskoht eakatele ja töötutele. Seal saab tutvuda uute inimestega, veeta mugavalt aega, lugeda lehti, harrastada käsitööd, tegeleda tervisespordiga ja osaleda kogu aasta jooksul kultuurisündmustel. Päevakeskuses saab abi sotsiaaltöötajalt, füsioterapeudilt, kultuurisündmuste kavandajalt, tegevusjuhendajalt ja käsitööjuhendajalt. Keskus teeb koostööd piirkonna hooldekodude ja koolidega, et eriealised inimesed saaksid koos aega veeta. Keskuse ruumides tegutsevad ka söögikoht ja raamatukogu.

Naapurustalo Matinkylä on Espoo Matinkylä piirkonna kogukonna avatud elutuba. Naapurustalo tegutseb settlementti-liikumise põhimõtetel. Settlementti mõiste tuleneb inglise keelest ja tugineb sõnadele asuda elama, sobituda. Naapurustalo Matinkylä tegeleb rahvakoolitustega, töötutele teenuste osutamisega, vabatahtlike lepitajatena, annavad kriminaal- ja sõltlasabi,  seal töötavad kogemusnõustajad. Kogukonnas on märgatud, et rõõmu kõrval esineb palju taustaprobleeme: üksindus, mäluprobleemid, halb vaimne tervis, sissetulekute nappus, liigne digitaliseerimine, integratsioonimured, kodutus. Naapurustalo on saanud oluliseks kogukonna sotsiaalsete suhete loomise ja arendamise kohaks.

Kogukonnamajja on oodatud kõik, sh eri vanuses, eri kultuuridest inimesed. Igapäevaselt töötab seal kaks inimest, vabatahtlikena tegutsevad sotsiaaltöö õppijad, samuti soome keelt õppivad immigrandid. Tegutsetakse madala hierarhia vormis, tehakse tiimitööd. Kokku tegutseb 30 vabatahtlikku, kellest noorim vabatahtlik on 22-, vanim 87-aastane. Vabatahtlikud on kindlustatud. Elutuba on avatud iga päev 10-15. Nauditakse koosolemist ja moodustuvad huvitegevuse rühmad nagu hobitegevuse, käsitöö-, kunsti- või liikumisrühmad. Harrastajast võib soovi korral saada vabatahtlik õpetaja.

Lisaks enda kogukonnale kasutavad hoonet teised organisatsioonid ja mittetulundusühingud 40 rühmaga. Ülalpidamiskulud katavad: rent Länsi-Uudenmaa heaolu piirkond, palgad sotsiaalministeerium, lisaks kirik, kõrgkool, MTÜ-d.

Hello Espoo on infopunkt võõrkeelsetele espoolastele igapäevaste asjade korraldamiseks. Immigrandid saavad seal abi näiteks ankeetide ja taotluste täitmisel, suhtlusel ametiasutustega, õppekohtade ja lastepäevakodu kohtade hankimisel, võimaldatakse sotsiaalteenuseid ja- võimalusi ning veeta vaba aega. Aidatakse elukoha leidmisega, töötamis- ja õppimisvõimaluste leidmisega. Abi saab soome, inglise või abivajaja emakeeles. Vajadusel kasutatakse telefonitõlki. Abi saab nii kohapeal, telefonitsi kui e-kirja teel.

Palvelutori asub Iso Omena ostukeskuses, kohas, kuhu inimene muidu ka tuleb. Palvelutori on hea näide multifunktsionaalsest keskusest. Sarnaseid keskuseid on Soomes 4-5. Seal on Tervisejaam (perearst, röntgen, laboratoorium), laste nõuandla, Töötukassa teenused, Haigekassa (KELA), Espoo info, raamatukogu, noortetoad, puutöötuba, õmblustuba, 3-D printimise võimalus, muusikatuba, vaikse töö kabinetid jm. Raamatukogu avatud alal toimuvad eripalgelised sündmused, nt kohtumine linnapeaga, eakate toolijooga, albaania keele õpe, käsitöö ja meisterdamise töötoad jm.

Päeva viimase pikema peatuse tegime Chapples, mis on Olari koguduse ja Espoo Rootsi kiriku ruumid ning asuvad samuti  Iso Omena kaubanduskeskuses. Chapple, kuhu igaüks võib sisse astuda, on mõeldud eelkõige noortele, peredele, noortele täiskasvanutele, immigrantidele ja kõigile teistele, kes soovivad veeta aega moodsas linlikus elutoas.

Mis jäi õppereisil silma

Helsinkis ja Espoos külastatud asutused olid paljuski orienteeritud sisserändajate integreerimisele ühiskonda ja võib arvata, et maapiirkonnas käivad asjad meiega sarnasemalt. Iso Omena ostukeskus oli samas hea näide, kuidas teenuskeskus rajati sinna, kus inimene niikuinii käib. Meil tuleb samade asjade pärast paljudesse kohtadesse minna, mis teeb vajaliku abi ülesleidmise keeruliseks. Eakate hooldekodu puhul üllatas, et  erinevalt meist oli seal hooldajaid rohkem kui hooldatavaid, mis tegi teenuse hästi personaalseks.

Igal pool mainiti vabatahtlike tegevust, vabatahtlikult roogiti lund või õpetati välismaalastele keelt, harrastajast võis saada ka ringijuht jne. Vastav MTÜ riputab kuulutuse üles ja vabatahtlik saab seeläbi eakaga isegi hooldusasutusse aega veetma minna. Meie vabatahtlikel viimati mainitud võimalust pole.

Meil saab päevakeskuse kliendiks eelneval kokkuleppel, Soomes võib tulla sinna igaüks, eelnevalt ei pea registreerima. Aetakse juttu, loetakse ajalehte – see on nagu kogukonnakeskus, omavalitsus rahastab.

Õppereisil osalejad märkisid, et Soomes on rahaliselt paremad võimalused eakatele mõeldud tegevuste korraldamiseks, kuigi riigieelarve kärped jõuavad ka sotsiaalvaldkonda. Sellegipoolest on ainet mõtlemiseks, kuhu paigutada teenuskeskused, et inimestel oleks mugavam ligipääs teenustele, mismoodi arendada vabatahtlike tööd süsteemsemalt ning kuidas edendada sotsiaalset kaasatust hooldekodudes.

Õppereisi toetas Jõgevamaa Koostöökoja ESF+ meede 4 „Sotsiaalse kaasatuse suurendamine“.