Koroonapandeemiast alates oleme elanud kriisist kriisi ja iga geopoliitiline või ilmastikust tingitud probleem jõuab paratamatult ka meie toidulauale. Küsimus ei ole enam ainult selles, kas poeriiul on täna täis, vaid selles, kas suudame toitu toota, töödelda ja inimesteni viia ka siis, kui tavapärased tarneahelad katkestatakse.

9. aprillil Maaelu Teadmuskeskuse ja Jõgevamaa Koostöökoja eestvõttel toimunud toidujulgeoleku teemaline veebiseminar kinnitas, et vastus sellele küsimusele ei peitu üksnes riigi poliitikates ega põllumajandustootjate pingutustes. See algab märksa lähemalt – meie enda teadlikkusest ja valikutest.

Eesti toit on küll kvaliteedilt ja ohutuselt Euroopa tipus, nagu kinnitas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel, kuid meie toidusüsteem sõltub tugevalt ilmast, mitmes valdkonnas välistööjõust ja rahvusvahelistest turgudest. Samal ajal töötab primaarsektoris vaid murdosa elanikkonnast – umbes 2% -  sisuliselt tunneb põllumajandust ja toidab rahva ära väike hulk inimesi. See muudab süsteemi haavatavaks. Pärteli sõnumiks oli vajadus edendada terviklikku tooteahelat ehk töötlemisvõimekust ja valmisolekut kriisideks ehk kohanemisvõimet. 

Lisaks avaldab survet üleilmne areng: põllumajandusmaa hulk ei kasva, kuid rahvaarv küll. See tähendab, et iga hektar peab tootma üha rohkem, sageli keskkonna ja liigilise mitmekesisuse arvelt. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira tõi välja väga mõjusad seosed meie köögikapi, põllumajandusmaa, rahvaarvu ja ekspordi vahel. Täielik isevarustatus ei ole realistlik eesmärk ühelegi riigile, ka mitte Eestile. Küll aga on võimalik targemalt tasakaalustada tootmist, eksporti ja importi ning tugevdada kohalikke ahelaid.

Tuleviku varasalve

Geenipangad ja sordiaretus võivad kõlada kui kauge teadus, kuid kujutavad endast  tuleviku varasalve, ütles Külli Annamaa, METK-i geenipanga juhataja. Geenipank ei ole muuseum, vaid osa ülemaailmsest infosüsteemist, mis annab võimaluse toitu kasvatada ka tulevikus. 1500 seemet ühest teraviljasordist või 4 katseklaasi in vitro ühest kartulisordist ei taga kiireid lahendusi kriisiolukorras, kuid loob eeldused, et meil oleks ka tulevikus, mida kasvatada. Küsimus ei ole ainult tootmises, vaid järjepidevuses.

Sordiaretuse eesmärk on püsinud kogu aeg ühesugune: luua meie oludesse sobivaid sorte. Täna on väljakutseteks vastupidavus põuale ja liigniiskusele ning mulla tervis, tõi välja METK-i vanemteadur Ilmar Tamm. Uutelt sortidelt eeldatakse paremat koostööd mulla ja mikroelustikuga, et reguleerida taimede kasvu keerulistes ilmastikutingimustes ja vähendada seeläbi ka väetiste ning taimekaitsevahendite kasutamist. 

Samas ei sünni muutus ainult põllul või laboris. Meemeistrite perenaine Kristi Terep ja teraviljakasvataja ning põllumajanduse mõjuisik Farmer Tõnis ehk Tõnis Soopalu kirjeldasid oma kogemust, kui keeruline on tuua turule kohalikku toodet, mis peab konkureerima nii hinna kui ka tarnekindluse poolest. Sealjuures on väga oluline tarbijaid koolitada ja teha teiste tootjatega koostööd, sest iga kontakt annab lisaväärtust ning aitab oma identiteeti ning usaldust ehitada. Mistahes kohalik toode toetab ju Eesti arengut.

Kohalik tooraine võib olla kvaliteetne ja eriline, kuid selle kättesaadavus nõuab süsteemset tuge, usub restorani Wicca peakokk ja Eesti Peakokkade Ühenduse liige Angelica Udeküll. Paratamatult tekib vastuolu: kas valida odavam import või kallim, kuid kohalik toode, kuigi restoranid peaksid olema trendiloojad ja see annab ka võimaluse eristumiseks.

Toidujulgeolek algab sellest, kuidas me oma toitu tunneme ja väärtustame. Kui avalik sektor seab hangetes esikohale hinna, mitte kvaliteedi, siis on keeruline oodata, et kohalik tootmine jõudsalt areneks. Kui aga tarbijat ei ole piisavalt haritud, jäävad ka parimad algatused nišiks.

Väärtuste küsimus

Toidujulgeolek ei ole ainult varude või tootmismahtude küsimus. See on väärtuste küsimus. Kas me mõistame, kust meie toit tuleb? Kas me oskame seda hinnata? Kuidas tuleb sellega kaasa ühiskondlik toitlustus lasteaedadest restoranideni? Et  saada Eesti põllumehi Eesti sorte kasvatama, tuleks PRIA kohalike sortide kasvatamise toetust  laiendada Eesti sortidele üldiselt.

Võib tunduda, et üksikisiku valikutel ei ole suurt mõju. Tegelikult on vastupidi. Tark nõudlus kujundab pakkumist. Kui väärtustame kohalikku toitu, kohalikke sorte ja tootjaid, tekib ka motivatsioon neid rohkem kasvatada ja arendada. See omakorda tugevdab majandust, suurendab isevarustatust ja muudab meid kriisidele vastupidavamaks.

Oluline on väärtustada aiandust ja koduaedu ehk võtmeroll on kohalikul sordiaretusel ning aianduse kutseharidusel. Nimelt on meie enda kartuli- ja aiakultuuride sordid väga sobilikud just koduaeda, kutseharidusega investeeritakse isekasvatamise oskustesse. Kohalikud sordid on aretatud ju meie oludesse: need taluvad paremini siinset kliimat ja vajavad sageli vähem sisendeid. Veelgi enam – kohalikud ja pärandsordid hoiavad elus meie toidukultuuri.

Toidujulgeolek ei alga kriisiplaanidest ega ladudest. See on väga pikk ahel alates  igapäevastest otsustest – sellest, mida me ostame, kasvatame ja väärtustame. Küsimus ei ole ainult selles, kas meil on täna piisavalt toitu. Küsimus on selles, millise toidusüsteemi me loome mitte vaid homseks, aga ülehomseks.

Alustuseks teeme aga oma köögikapis inventuuri ja vaatame, kust tuleb meie igapäevane toit tegelikult.

Seminar on järelevaadatav SIIN. 

Artikkel ilmus ka 14. aprilli ajalehes Vooremaa.