12.–13. augustil toimus Kuremaal traditsiooniline LEADER suveseminar, mis tõi kokku kohalike tegevusrühmade esindajad ja koostööpartnerid üle Eesti. Sündmuse juurde on alati kuulunud ka seminar toimumispiirkonna jaoks olulisel teemal. Kuna tänavu on Jõgevamaa maitsete aasta, valisime teemaks toidujulgeoleku.

Seminar „Toidujulgeolek on meie endi kätes“ kutsus üles mõtlema meie toidulaua üle, kust tuleb meie toit, milline on sordiaretajate ja geenipanga roll meie toidu väärtuste kandjana, kuidas kohalikud toiduvõrgustikud saavad kaasa aidata, et väiketoidutootmine rikastaks meie toidulauda ning maaettevõtlust, Jõgevamaa Koostöökoja tegemistest kohaliku toidu ja kohalike sortide propageerimisel, aga ka kuidas agrometsandus, toidusalud ja kogukonnaaiad saavad urbaniseerunud inimese jaoks mõtestada lahti toidu kasvatamise uued võimalused. Päeva modereeris Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuht Kaire Kaasik. 

Eesti ei suuda end toiduga ise varustada

Maailmas peab iga hektar põllumaad toitma üha enam inimesi, alustas oma ettekannet Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira. Lisaks kasvab toidu tootmine ja tarbimine ühe inimese kohta. Kuigi riiklikus statistikas tuuakse välja, et mõnede tootegruppide osas toodab Eesti rohkem, kui siin ära süüakse (peamiselt piim ja piimatooted, osad teraviljad, elusveised, õlid, kala) - pealtnäha tundub kõik hästi, on meie üldist toidukorvi vaadates lugu vastupidine. Eesti ei suuda end toiduga ise varustada ja olukord võib halveneda. Eesti on 2025. aasta numbrite järgi toidu netoimportija, samal ajal kui Läti ja Leedu põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandusbilanss elaniku kohta on plussis. Kui me vaatame oma köögikappi ja külmikusse, avaneb reeglina mõtlemapanev pilt. Palju on seal üdini kohalikku, st Eestis kasvatatud toorainet või sellest valmistatud tooteid? Loomakasvatuse, aianduse ja teravilja osas on vaja tunduvalt juurde väärindamise võimalusi ja mitmete artiklite isevarustatuse suurendamist. Lisaks on mitmed sektorid, näiteks sealihakasvatus, saanud viimaste aastate taudidega suuri kahjustusi. Üldises vaates läheb meil ju küllaltki hästi – saame lubada endale mitmekesist ja globaalset toidulauda, ütles Ants Viira, kuid toidujulgeoleku tagamiseks ei piisa status quo’st – tarvis on enam investeeringuid nii põllumajandustootmisse kui toidutööstustesse. Kui tavapärased tarneahelad peaksid mingil põhjusel katkema, tekivad tühimikud väga kiiresti. Ta rõhutas, et lisaks tootmisele on nii kultuuriliselt kui toidujulgeoleku seisukohast olulised ka põllumajandus- ja aiandusalased oskused ning koduaiad koos kohalike sortidega. Ehk et toidujulgeolek on tegelikult nii riigi, tootja kui eraisiku ühine panus. 

Geenipank annab võimaluse homme toitu toota

Maaelu Teadmuskeskuse geenipanga juhataja Külli Annamaa võttis sõnast kinni, sest geenipangad on varjatud varud, mis tagavad meie toidujulgeoleku. See mitmekesisuse tagala säilitab tunnuseid tuleviku vajadusteks ja võimaldab reageerida muutustele (kliima, haigused, kahjurid, turuhäired jne). Ümberringi vaadates bioloogiline ja geneetiline mitmekesisus järjest väheneb, mistõttu on põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine, säilitamine ning kasutamine väga oluline. Eesti osaleb bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ja säilitab oma väärtuslikku bioloogilist ressurssi Jõgeval, Pollis ning Tartu Ülikooli juures. Jõgeval säilitatakse praegu 68 eri liiki ja umbes 4000 säilikut (teraviljad, õlikultuurid, heintaimed, kartul, kaunviljad, köögiviljad), neist eriti väärtuslike sortide varusäilikud paiknevad veel Rootsis ja Teravmägedes. Geenipank väljastab materjali teadustööks, aga 2025. aasta seadusemuudatuse alusel väikeses koguses ka hobiaednikele. Üks osa sortidest on pärandsordid - meie taime- ja kultuuripärand, mida kogutakse inimeste käest. Geenipank ei taga toitu täna, vaid ta annab võimaluse toota toitu homme, resümeeris Külli Annamaa. 

Kohalik toit on tuleviku toidujulgeoleku võti

Jõgevamaa Koostöökoja toiduprojektide juht Ülle Jukk alustas väärtustest, mida kannab kohalik toit, üks neist on panus toidujulgeolekusse. Toit kannab maitsete mälu ja väljendab kuuluvust. Üha olulisemaks muutub isiklik kogemus ja minek juurte juurde. Jõgevamaa Koostöökoja jaoks on kohalik toit olnud fookuses alates eelmisest strateegiaperioodist, mil asuti toiduettevõtjaid koondama. Võib öelda, et toiduettevõtjate areng arendab kogu piirkonda.  Seniste arendus- ja müügiedendustegevuste projektide nimekiri on pikk, kaasa on löödud ka rahvusvahelistes projektides. Aastate jooksul oleme pakkunud võrgustikule koostööseminare, koolitusi, õppereise, konverentse, müügiüritustel osalemist jne, lisaks oleme koostanud trükiseid, kirjutanud ja pildistanud. 2024. aastal ilmus trükist Jõgevamaa toidupärandi ülevaade. Täna võime kümnendi kestnud tööle vaadates öelda, et mistahes võrgustiku tegutsemise aluseks on usaldus. Koostöökoja üheks südameasjaks on koostöö Maaelu Teadmuskeskusega kohalike sortide propageerimisel hobiaednikele. Kujundab ju Jõgeva sordiaretus toidutootmise tulevikku ja võime öelda, et Jõgeva on Eesti toidu häll. Koos saame olla uhked, et Seemnefestivalil täitus juba 5 aastat ning hiljutine tomatipäev tõi Jõgevale pool tuhat tomatihuvilist. Kuna Jõgevamaa maitsete aasta põhiteemaks on söödav identiteet, haakub sellega kohalike sortide ja toidukultuuri tutvustamine. Neljast teemapäevast, mille eesmärk on tarbijaid harida, näitavad nii toimunud latika- kui tomatipäev, et teadmiste jagamine on väga oluline. 7. aprillil METK-i ja koostöökoja eestvõttel toimunud toidujulgeoleku teemaline veebiseminar näitas samuti, et toidujulgeolek ei ole ainult varude või tootmismahtude küsimus, vaid pigem väärtuste küsimus. Küsimus ei ole ainult selles, kas meil on täna piisavalt toitu. Küsimus on selles, millise toidusüsteemi me loome mitte vaid homseks, aga ülehomseks, ütles Ülle Jukk lõpetuseks.

Ühine tegutsemine hoiab elus toidu kasvatus- ja valmistamisoskused

Maaelu Teadmuskeskuse maaeluvõrgustiku teenistuse juhataja Reve Lambur andis ülevaate Eestis tegutsevatest toiduvõrgustikest ja toidupiirkondadest. Palju selle valdkonna edulugudest on saanud tõuke LEADER-ilt. Ühiselt tegutsedes ei ole teine ettevõtja konkurent, vaid koostööpartner, lisaks on koos tegutsedes suurem võimalus silma paista. 

Päeva viimane ettekanne viis kuulaja isetegemise lainele. Maaelu Teadmuskeskuse maaeluvõrgustiku teenistuse peaspetsialist Karme Petrutis rääkis sütitavalt agrometsanduse põhimõtetest ja toidusalude rajamise praktikatest Eestis. Mõlemad on meil alles uued nähtused, millega tutvust teha. Toidusalu eesmärk on ühendada toidutootmine, elurikkus ja kogukonnategevused, et toetada elurikkust. Eriti sobib see koolide ja lasteaedade õppimiskohaks, kuna toidusalu on nagu üks suur ökosüsteem, millesse saab sobitada olemasoleva looduse, söödavad looduslikud ning kultuurtoidutaimed. Kogukonnaaiad pakuvad eeskätt linnades elanikele võimalust toidukraami kasvatada, samas on aiandus väga hea teraapiameetod ning hoiab alles oskused ise endale toitu kasvatada.

Maa peab ära toitma temal elava inimese

Seminari ettekanded panid mõtlema selle üle, kust tuleb meie toit. Igapäevaselt ei ole sellega muret, aga kui vaadata meie köögikappidesse või lugeda põllumeeste kasvatatavate sortide nimekirju, kui palju seal on meie oma asju. Eesti isevarustatus on puu- ja köögivilja, munade ja linnuliha osas kehv. Kujutage ette, et piirid on kinni 46 päeva ning pärast seda võib suurtootjate linnulihast suu puhtaks pühkida, kuna meil ei ole piisavat haudevõimekust. 

Eesti toidu kasvatamine ja toodete valmistamine on laias laastus koondunud suurte ettevõtete kätte. Viljakasvataja, kes haldab 300 hektarit maad, on täna pigem väikekasvataja. Kui oleks enam väiketootjaid, aitaks see aga paremini riske maandada. Siin saaksid tulla appi piirkondlikud toiduvõrgustikud oma teadmiste ja oskustega. Paljud neist on kasvanud välja LEADER-programmist, nagu näiteks Jõgevamaa Koostöökoja võrgustik "Jõgevamaa katab laua", kelle jaoks on väga oluline koostöö Jõgeva sordiaretajatega, kuna Jõgevat võib nimetada Eesti toidu hälliks. Paraku ei püsi need võrgustikud püsti ilma toetusteta. Kuulnud ministeeriumist uudiseid Eesti uue riigiplaani teemal, mis jätaks senisest LEADER-lähenemisest alles vaid pisku, oleks see karuteene maaettevõtlusele, iseäranis toidutootmisele. Siin aga peitub toidujulgeoleku üks võtmeteemasid - inimeste enda oskus ja võime toitu kasvatada, et maal elavat inimest tema maa ka ära toidaks. 

• Toidujulgeolek – terve maakera meie koduses köögikapis - Ants-Hannes Viira, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht;
• Varjatud varu: kuidas geenipangad toetavad toidujulgeolekut - Külli Annamaa, Maaelu Teadmuskeskuse geenipanga juhataja;
• Kohalik toit kui toidujulgeoleku garantii - Ülle Jukk, Jõgevamaa Koostöökoja võrgustike ja Jõgevamaa maitsete aasta koordinaator;
• Toiduvõrgustikest Eestis - Reve Lambur, Maaelu Teadmuskeskuse maaeluvõrgustiku teenistuse juhataja;
• Toidusalud ja kogukonnaaiad - Karme Petrutis, Maaelu Teadmuskeskuse maaeluvõrgustiku peaspetsialist.

LEADER suveseminari korraldas Maaelu Teadmuskeskus koostöös Jõgevamaa Koostöökojaga.