Soome korraldab avatud talude päeva aastast 2016. Tõuge selleks saadi Eestist, kuid nemad on valinud toimumisajaks septembri esimese nädalavahetuse. Käisime 6.-8. septembril Jõgevamaa avatud talude päeval osalenute, toidutootjate ning toidupakkujatega kaemas, kuidas põhjanaabritel läheb ning mida on meil kõrva taha panna. 

Tänavu osales kampaanias 318 talu, mis on senine rekord. Esmakordselt avati talud ja ettevõtted kahel päeval, muidu tehti seda vaid laupäeval.

Panime õppereisil ennast tavakülastaja rolli, nii on kõige parem näha, kuidas külastuskohtades päeva korraldus sujub. Soome jõudes oli plaan selline, et sõidame reede õhtuks Helsinkist lääne poole, et laupäeva hommikul teha avatud talude sik-sakke Lahtini ning pühapäeval sealt tagasi sadama suunas. Kohtade valikul oli abiks Lähiruokapäivä koduleht. Kahe päeva jooksul võtsime ette 10 eriilmelist kohta. 

Reedeõhtune "soojenduskäik" oli Kirkkonummi talupoodi. Üle 30 aasta tegutsenud talupood on avatud nädalavahetustel. Kaubavalik sisaldas kogu toidukorvi valiku, värskeid pagaritooteid, lisaks käsitööd ja kui armsat kingitust vaja, leidis ka selle. Lillekimbust rääkimata. Letil oli ka perenaise kokaraamat. Kõrvalt sai jäätist osta, poe teiselt küljelt aga tõhusamat sööki ning poes oli hubane kohvikunurk. Ostjaid jagus, tundus, et see oli omamoodi kohtumispaik ja kogukonnakeskus. 

Laupäeva hommikul asusimegi avatud talude lainele. Esimene peatus Vaihia talu (Vaihian tila). Selgus, et talude päeva lehel ja väravas kirjutatud lahtiolekuajad ei kattunud. Polnud hullu, uudistasime kapsatalu õuel niisama ja meie polnud ainsad. Kõigi pilke köitis kasvuhoonesse seatud talukohvik. Nii vahva rippmaasikate ja kõrgete tomatitaimede kõrval väike puhkepaus teha.

Järgmine peatus oli  Mikkolan Suoramyynti. Talupood võlus kauni sisekujunduse, hea kaubavaliku ja sõbraliku vastuvõtuga. Muidugi võluti külastajaid värskete saiakeste ning kovikunurgaga. Kõrvalhoonesse oli seatud kirbuturg.

Nummela talu (Kukkahuone Linnea) oli võluv talu, kus igapäevaelus korraldatakse lilleseadekursuseid, saab aiaekskursioonile tulla ning talu tooteid osta. Perenaine võttis järjest külastajaid vastu, juhatas nad taluõuele ja jagas selgitusi oma tegemiste koha. Igal juhul oli i see üks koht hingele, eriti naiste omale. Kõikjal leidus palju ilusaid detaile, mis südant soojendasid. Ja muidugi orangerie, ahh …

Strutsitarha Ketolan Tila ehk Ketola jaanalinnutalu tundus üsna eksootiline koht. Kui me mõned minutid pärast avamist esimeste seas kohale jõudsime, olid linnud veel rahulikud ega teinud meist väljagi.. Perenaise sõnul saabus hiljutisel taluüritusel kahe päevaga umbes 500 inimest, eks nad nüüd olid valmistunud umbes samaks. 

Laupäeva viimaseks peatuseks jäi Ainoa veinimaja (Ainoa Winery), mille meeskond on väga rahvusvaheline. Jõudsime sinna hetkel, kui veinimeister David hakkas just maja tutvustama. Kääritamine ja laagerdamine toimub küll suures ruumis, kuid mahud järjest kasvavad ning pudeldamine toimub juba teises kohas. Nende edu aluseks on Soome marjad. Tõsi, head metsamarja saab vaid võimalikult põhjast Lapimaalt. Mitmed veinid on kõrgeid auhindu pälvinud. Ettevõte müüb oma veine Soomes, aga ekspordib Rootsi ja Šveitsi. 

Pühapäev algas imekaunis Malmgårdi mõisas (Malmgård & Kartanopuoti - Gårdsbutik). Mõisa asutamisajaks loetakse aastat 1606, mil rootsi krooni eest langenud Võrumaa Kasaritsa mõisahärra kapten Hans Vegesacki lesele Catharina Hess von Wichdorffile anti kuninga poolt valdused Pernås. Noor lesk abiellus parun Creutziga, mõis arenes ning täna tegutseb Malmgardis 13. Creutzide põlvkond. 1885. aastal valminud uus peahoone on perekonna eluase ka praegu, kuigi osadesse ruumidesse tehakse ka ekskursioone. Avatud talude päeval pakuti samuti seda võimalust. Mõisa majanduskompleksis asub õllepruulikoda, oma toodete müügiks pood ja kohvik. 

Mõisas tegeletakse teraviljakasvatusega, 1995. aastal mindi üle mahepõllumajandusele, põllumaad on 400 ha ringis. Erilist tähelepanu pööratakse ühe- ja kaheteranisu- ning speltakasvatusele. Paruness Kristina Creutz rääkis poes rõõmsalt, mis kasu põllumaale annavad vanad teraviljad. Üheteranisutooted olevat väga populaarsed, tänavune saak ootab alles veskisse viimist. Kasvatatakse ka tavalise nisu pärandsorte. Tänavune vilja-aasta olevat päris hea. Eesti kohta ütles ta, et oli käinud Urvaste naiste juures kamategemist õppimas. 

Strömbo talu (Strömbo Gård)  tegeleb taastava põllumajandusega, oma osa on loomadel ja köögiviljakasvatusel. Peenarde puhul kasutatakse permakultuuri põhimõtteid. Põlluveerde rajatud  talukohvik oli kahe päeva rahvarohkeim koht, põhjuseks muidugi maitsev toit. Lõunaks valitud veisepihviga burgeri tegi eriti maitsvaks talu enda burgerikaste, marineeritud sibul ja salat. Talus kasvatatud köögivilja ja purki pandud tooteid sai ka kaasa osta.

Maagi Metsä nimega talu on peetud juba 27 aastat. Täna on talu trumbiks kitsed, keda olevat kokku ligi 30. Perenaine oli algul unistanud lehmast, aga kodune “perekonnanõukogu” nõustus kitsedega. Lisaks peetakse küülikuid ja vutte. Avatud talude päeval osaleti esmakordselt. Kuna olime hetkel ainsad külastajad, räägiti meile väga põhjalikult oma tegemistest. 

Viimane sissepõige viis Lähdeaho õunatallu (Lähdeahon Omena), kus tänavuseks saagiks hinnatakse 8 tonni (eelmisel aastal oli see vaid 3). Osa läheb poodidesse, osa aga õunamahlaks ning muudeks toodeteks. Talul on hea kelder, kus saaki säilitada. Talu juhib pere teine põlvkond. Jalutasime Eija järel õunaaias, nägime veel noori pirnipuid, mida kimbutavad kitsed  ja mustasõstrapõõsaste ridu, mida lubatakse soovijatel ise korjata. Renditakse välja ka õunaaia veerel paiknevat puhkemaja ning sauna. Soe vastuvõtt pani päevale kena punkti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meil kulgeb avatud talude nädalavahetus kui laulupidu - kõik ju teavad seda. Soomes on aga tunduvalt rohkem neid, kes pole niisugusest sündmusest kuulnudki. Avatud kohtade leidmiseks on mõeldud küll roosa ning tumesinise värvi kombinatsioonis sümboolika, kuid selle kasutamine pole nii ühtsel põhimõttel kui meil.

Kui meil teevad osalevad talud põhjalikke ettevalmistusi, kutsuvad sugulased-sõbrad appi meeskonda ja mõtlevad välja mitmekesise programmi, võtavad soomlased seda märksa vabamalt. Peamiselt keskendutakse oma toodangu müügile, enamasti avatakse ka talukohvik, kuid muid tegevusi suurt ei pakuta. Vaid üksikud pakuvad talutuuri võimalust. Ka külastajaid on kõvasti vähem. Küllap on põhjus ka selles, et kuigi osalejate arv on Eestile sarnane, on Soome palju suurem maa, nii et ühe päeva jooksul mitme talu külastamine ei ole igal pool nii lihtne. Kui meil on mõlemal päeval kindlad avamiskellaajad, on Soomes see osaleja määrata. Nii võib selguda, et mõni koht avatakse kell 10, mõni aga kell 12 ja uksed suletakse samuti erinevalt. 

Igal juhul tervitame põhjanaabreid, sest maaettevõtluse ja toidu päritolu tutvustamine  mistahes viisil on tunnustust väärt ja küllap tuleb Soomeski juurde nii osalevaid talusid kui kohaliku toidu ja maaelust huvitatud külastajaid. 

Õppereisi toetas LEADER-meede Jõgevamaa Koostöökoja ja Jõgevamaa Maitsed MTÜ ühisprojektist “Avatud talude päevast agroturismini”.

Fotod: Ülle Jukk