Sügisel toimunud toiduajakirjanike pressireis näitas, et Jõgevamaa pakub rohkelt avastamist, olgu see nii kohalik toit ise kui inimesed selle taga. Kuna ühepäevase Põltsamaalt Vooremaale reisi sisse kõik ei mahtunud, korraldasime teise pressireisi lisaks – seekord siis Vooremaalt Peipsi suunas.

Alustasime päeva Moona talus, mis on endine Saduküla mõisa moonakatemaja kompleks. See seletab massiivsete hoonete uhkeid maakivimüüre. Pütseppade pere on rajanud sinna kena kodu ja jagavad õuepealset 600 Prowwaga. Nii perenaine Rutt Pütsepp  oma sulelisi hellitavalt kutsub. Uudishimulikel prowwadel on elumaja taga oma “krunt” kahe suure elumaja, tibude maja ja munade pakendamiskeskusega. Kanamajadel on lahtised katustatud hoovid, aga kui ilus ilm ja aega neid valvata, siis saavad linnud lahtisesse aeda ka. Õnnelikud kanad, pole midagi öelda! Lisaks eri tõugu kanadele uhkeldavad seal ka mõned kalkunid. Küsimusele, kas rebased ja kullid sulelisi ei ähvarda, vastas perenaine, et on õppinud eeskätt kukkede häält kuulama, kui need häiret annavad. Rutt turustab mune nn munaringidel Jõgeva ja Tartu kandis. Talu osaleb juba hea mitu aastat avatud talude päeval. Kevadest sügiseni võetakse vastu ka külastusgruppe (min 10 inimest). 

Sõitsime Vaigla veinitallu läbi Laiuse voore nõlval paikneva Vilina küla. Laiuse voore laele jõudes avanesid avarad, kui mitte hurmavad vaated Vooremaale. Tea ja Jaanus Lajal istutasid esimesed viinapuud sinna 12 aastat tagasi, aastate jooksul on katsetatud erinevate viinamarjasortidega, et vaadata nende sobivust kasvatamiseks ning veini valmistamiseks. Esimesed sordid istandikku valiti veinivalmistamise eesmärgil, hiljem lisandusid lauaviinamarjade sordid. Ka katse-eesmärgil on talus sorte Šveitsist, Kanadast, Moldovast, Venemaalt, USA Cornelli ülikooli aretustest, Saksamaalt, Austriast, Ungarist. Algul oli lausa 200 sorti maas, kuid 7 aastat on näidanud, milliseid meie kliimas tasub kasvatada. Teadmisi pererahval jagub: Jaanus Lajal on pikaajalise kogemusega veinikoolitaja, Tea Lajalil on veinikirjaniku ja -hindajana maailma veiniistanduses suur kogemus. Neile kuulub ka Tartus asuv Veinimaailm, mis korraldab koolitusi, müüb veine ning aitab orienteeruda veinimaailmas. Talu pererahvas osaleb aktiivselt Vilina küla kogukonnaelus, võetakse ühistest sündmustest osa või korraldatakse ise. Esmakordselt osaletakse tänavu ka avatud talude päeval. 

Tea viis meid istandikku ringkäigule ja seejärel degusteerisime erinevaid veine, mis peagi avalikkuse ette tuuakse. Kõiki võlus imeline ´Rondo´sordist lambrusco. Kokkuvõttes tõdesime, et meil on oma kohalik veinivärav – Terroir Vilina – täiesti olemas. Mis siis, et veinisõpru on vaid 5% inimestest.

Mustvee sadamahoone valmis 2014. aasta lõpus. Siis remonditi ka põhjakai ning ehitati uus paadisadam. Silinderja vormiga hoones nähti ette ruumid nii sadama kaptenile kui keskkonnainspektsioonile, alumise korruse ruumidesse seati peagi sisse kohvik. Vald annab kohviku perioodiliselt rendile, käesolevast aastast asus kohvikut pidama OÜ VAH, kellele kuulub mitu ümbruses paiknevat toidukauplust ning neid tuntakse ka kui üritustel toitlustajat. Helle Vunk rääkis Mustvee rannakohviku uuest kujundusest ja menüü loomisest. Ei saa salata, kalaroad on Peipsi ääres maitsvad.

Viis aastat Avinurmes tegutsenud pereettevõte Avikala on seadnud oma eesmärgiks eeskätt kohaliku Peipsi järve kala väärindamise, lisaks on tooraineks veel punane kala ja metsaannid. Sellest tuleneb ka ettevõtte nimi, asutakse ju Avinurmes Avijõe kaldal. Põhitegijaks on Rando Salmistu, abiks õde Kristi ja õemees Andres Talts. Oma tooteid - marineeritud ja külmsuitsutatud kala ning pakendatud kalakotlette asuti pakkuma laatadel ja festivalidel, täna on kalapurgid müügil ka Selveri kauplustes. Uute müügikanalite lisandumine on kõvasti tootmistempot tõstnud, et igale poole kaupa jaguks, samuti on laienenud tootmine võtnud üha enam kodu abiruumide pinda enda alla. Aga eks see kõneleb sellest, et tarbijale meie tooted meeldivad, muheles Rando.

Päeva viimase pikema peatuse tegime Avinurme Puiduaidas - kohas, kus kohtuvad traditsioonid ja käsitööarmastus, lisaks on ta kujunenud piirkonna turismikeskuseks. Lisaks suurele puidust käsitöö valikule korraldatakse erinevaid töötubasid, pakutakse toitlustust ning nende kaudu saab tellida sõitu ka kohaliku rongiga kitsarööpmelisel raudteel. Puiduait on kõik viis aastat osalenud novembris Lõuna-Eesti maitsete kampaanias „Metsast taldrikule“, samuti augustis toimuval Peipsi toidu tänaval jne. Puiduaidal on ka noorem "linnaõde" - Mustvees paiknev teemaja, kus on nii kohvik, meenepood, sündmuste korraldamise ruumid kui majutus. Kui puiduait on avatud aastaringselt, siis teemaja avatakse Mustvees toimuvate sündmuste ajaks või ettetellimisel, numbritoad töötavad iseteeninduslikult. Eveli Tooming tutvustas ettevõtte tootevalikut ja esitles kõige uuemat  - laastudest punutud rannakotti. Ühtlasi kirjeldas ta, kuidas toit aitab puittooteid paremini tutvustada.

Tihe päev kinnitas sügisel kogetut, et meil on oma tööd südamest armastavad tootjad ja toidupakkujad, kelle tehtut saame meedia abiga laiema publiku ette tuua.

Teise toiduajakirjanike pressireisi toimumist toetas LEADER-meetme ühisprojekt „Avatud talude päevast agroturismini“.